Kui ma olin väike, umbes neljane (aga võisin olla ka aastake vanem või noorem), siis mu isa tihti lubas mul enda juures olla ja oma tööd jälgida. Ta oli mees, kes alati nikerdas midagi oma näppude vahel ega suutnud kunagi niisama paigal püsida ja lihtsalt lakke vahtida. Olles ise asja sees, ei märganud ta tihti vigu või väga lihtsaid lahendusi, mida ta oma nikerdamistes ja pusimises parasjagu vajas. Aga mina, see pisikene laps, olin teda algusest peale kõrvalt jälginud ja märganud neid kohti, kus ta võiks teisti teha ja mida ta võiks teisiti teha. Nõnda ma siis ütlesin talle, et tehku seda või seda. Ma julgesin öelda, sest mu isa oli mees, kes mu kolme-nelja aastase tarkust ei alahinnanud ning julgustas mind endaga rääkima ja vestlema. Olgugi, et ta alati viskas peale mu vastust teatud pilgu, mis tegi mind uhkeks ja samal ajal pani hinge kinni hoidma, võttis ta kätte ja tegi nagu ma olin öelnud ja voilaa - oligi nõnda! "Nupp sul ikka nokib," ütles ta. Ma seni päris täpselt ei tea mida see pilk tähendas, võimalik, et pisukest pahameelt selle üle, et ta ise selle peale ei tulnud ja uhkust selle üle, et tal on nii tark laps.
Peale seda järgnes enamasti pikk arutlus, kust ma teadsin ja miks ma nõnda arvasin. Ta ei rahuldunud vastusega stiilis a la see oli ju nii lihtne! Ta tahtis, et ma oma otsust põhjendaksin, söötes mulle vahepeal ette väiteid ja küsimusi selle kohta, et mis oleks siis, kui ta oleks seda teinud teisiti. Selliste kohtade peal tegin ma pausi ja mõtlesin natukene. Keerasin oma pead ühele poole viltu ja vaatasin tema käes olnud asja ning siis teisele poole ja vaatasin uuesti ning üritasin kujutleda tema välja pakutud lahendust ja seda mis siis oleks õigupoolest saanud ja kas see oleks üldse olnud lahendus. Isa lubas mul rahulikult mõelda ja ootas kannatlikult kuni ma ise rääkima hakkan ega seganud mu kujutlusprotsessile vahele. Ma ütlesin talle oma arvamuse ja me vestlesime sellest natukene veel, mõnikord ta pakkus mulle uue idee ja palus mul lahendada see mõistatus, kas tema pakutud mõte oleks toiminud. Muidugi ta ise püüdis iga kord väita, et ta ise usub seda ;) .
Ma kallutasin taaskord pead ühele poole ja siis teisele poole kujutledes oma peas kogu protsessi. Jällegi lubas isa mul vahelesegamata rahulikult mõelda ning öelda oma arvamus. Ta ei naernud minu vastuste üle kunagi. Parimal juhul ainult muigas tunnustavalt ja noogutas ning ütles: "Nupp sul ikka nokib." Mõnikord ärgitas ta mind mingites küsimustes ise lahendust otsima, ta ei lubanud mul rahulduda vastustega nagu: "Ei saa". Ta püüdis mulle sisse kasvatada uskumust, et lahendused on alati olemas. "Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab," ütles ta tihti. Kui ma siis innukalt ja usinalt proovisin midagi ise teha (ta usaldas mulle oma tööriistu ka) ning läbi oma pusimise ja pusserdamise lahenduseni jõudsin teatas ta: "Noh ega tola loll pole!". Tegelikult see polnud minu meelest just kenam ütlus ja tollal ma seda sugugi ei mõistnud. Täna ma saan aru, mida ta mõtles - ka väike laps teab lahendusi ja oskab neid teha ning leida.
Umbes sama vanalt õpetas ta mind malet mängima. Male on teatavasti päris keeruline strateegiamäng ning nõuab arutlevat mõtlemist. Ühtlasi arendab see võimet näha paari käiku ette. Me mängisime isaga tihti kuni hetkeni mil mul õnnestus teda võita. Ma seni ei tea, kas ta lasi mul võita või ta tõesti ei pannud tähele. Igal juhul ütles ta selle peale: "Kui õpilane teeb õpetajale pähe on aeg õpetamine lõpetada." See lause käis siis tema kui õpetaja kohta ja ilmselt pidas ta silmas seda, et sellest hetkest saab õpilane ise hakkama või muutub õpetajale õpetajaks.
Meie peres oskasid ka teised lapsed malet mängida ja ükskord vaatasin taaskord kõrvaltseisjana venna ja tema sõbra matshi. Nägin ammu juba, mis tuleb aga nemad kahekesi (nad olid teismelsied ehk minust u 10 a vanemad) ragistasid ajusid nii, et kuumust sellest oli ruumis tunda. Küsisin, kas võin vahele segada ja vend lubas, arvates ilmselt, et ega ma väga ei tea. Ta nimelt käis harva meil ning tal polnud aimugi minu ja isa malemängudest. Ütlesin vennale ühe käigu, et kui ta selle teeb siis on teisel tuli ja kuna ta sõber on nii lollisti oma käike teinud, siis peab ta edasi käima nõnda, et vend saab teha sahh ja matt. Nad vaatasid mind hämmastunult, aga järelemõldes jõudsid nad selgusele, et mul on õigus ja vend oli rõõmus ja õnnelik ning küsis, et kus ma oskan? Ütlesin uhkusetundega hääles, et isa õpetas.
Täna suuremana näen ja saan aru, mida isa tegi ja kuidas see on mõjutanud minu elu. Igas pa*ast olen ma tänu sellele, mida ta tegi, välja tulnud. Tema julgustamine mind oma arvamust avaldama, väitlema, põhjendama, nägema ette mitut sammu, märkama põhjuse ja tagajärje seoseid on tõmmanud mind välja ja pannud rabelema välja ka kõige raskematest olukordadest elus. Ta on õpetanud mind teadma, et lahendused on alati olemas, sest ta on julgustanud mind neid väikesest peale otsima. Ta on andnud mulle usu, et ükskõik kui vana ma olen, on mul alati midagi öelda, midagi anda, midagi teistele õpetada. Tugeva loogilise mõtlemise põhja saanuna mõistan, et see toimib ka teistpidi - ma ei alahinda teiste tarkusi vaid püüan neist õppida. Probleemid on mulle põnevad, kui ma midagi lahendan siis ma tahan teada kus on põhjus ja milline seos on sellel tagajärjega. See on andnud mulle hea vaistu inimeste lugemises ja portreteerimises. Noh, muidugi mu tundlikkus aitab kaasa, aga siiski... ilma isata ma seda ilmselt nii ei oskaks. Ta on andnud mulle ka enesekindluse ja mu usu endasse ja oma võimetesse (mis siis et seda igal eluetapil ehk väga ei tundnud või ei paistnud, aga see on olnud alati seal) läbi nende vestluste, mille põhjuse ma arvasin olevat tollal teises kohas kui täna. Ma tundsin uhkust, et MINU ISA hindab mind ja arvabki et ma olen nii tark laps, et temaga lausa vestelda maksab ja seda nõnda nagu ta teeb täiskasvanutega. Ta ei nämmutanud oma häält või ei teinud muudmoodi veidrusi, mida tavaliselt väikelapsega tehakse, vaid ta vestles minuga kui võrdne võrdsega. See pani mind tahtma edasi mõelda, edasi minna, edasi pürgida, olla isale veel targem ja veel toredam ning parem laps.
Eelnevatest lugudest võib näha ja leida põhjuseid, miks vestelda oma hobusega, miks ärgitada teda üldse vestlema. Hobune on meie tegevuses justnagu mina olin oma isa kõrvalt vaadates. Tema näeb seda, kus sina teed vigu. Kui sa ei ole julgustanud teda neid sulle ütlema, siis sa ei saagi teada ja ei sina ega su tiim mis koosneb sinust ja su hobusest ei saagi areneda.
Sinu hobune, kes su tegevust kõrvaltvaatajana jälgib võib pakkuda sulle lihtsamaid lahendusi, kui sina neid esialgu näed; kui sa oled julgustanud teda oma arvamust avaldama ega naera selle üle ja ei karista teda selle eest: "Nupp sul ikka nokib." Ka võib ta õpetada sind end paremini lugema ja õppida nägema sinu paari käiku ette teades mida ta ta tegema peab (näiteks tõkkele minekul) ja päästa sind välja siis, kui sina oled vea teinud: "Kui õpilane teeb õpetajale pähe on aeg õpetamine lõpetada." ja hakata ise õpilaselt õppima.
Kui sa ärgitad oma hobust ise mõtlema, ise otsuseid vastu võtma, siis jällegi - ta võib tulla hiljem välja lahendustega, mida sina ei näinud ja väga kriitilises situatsioonis sind välja päästa omaenda pakutud lahendusega: "Ega tola loll pole." Aga selleks ta peab teadma ja uskuma, et sa usaldad teda ja et ta ei saa ise mõtlemise eest karistada.
Tähtis on see, et sa selles vestluses usaldad tema vastuseid sulle ning julged proovida tema välja pakutud lahendusi. Mis siis, et sa pahandad enda peale ja mõtled, miks sa ise selle peale ei tulnud. Proovi ikka. Pealegi, kuna sina pusid asja sees ja tema vaatab kõrvalt, siis sa ei saagi kõiki lahendusi ise teada. Lase oma hobusel ennast aidata.
Ära karda oma maleoskust teistega jagada, aga alati enne palu hetke ja küsi selleks luba. Kui tahetakse teada, kust sina teadsid võid uhkelt vastata, et sinu hobune õpetas.
Mul on kahju, et mu isa enam meiega ei ole ja ma ei saa temalt küsida, mida ta minult õppis või mida see talle õpetas. Aga ma usun, et see mingit pidi tedagi arendas. Hobuse ja inimese vahel on seda mõlema poolset õppimist ja õpetamise tulemust lihtsam vaadata - see paar on tiimina tugevam ja võib julgelt loota, et ka edasijõudnum ning edukam. Lisaks teadmistele, mida te teineteiselt vestluses õpite usub su hobune sind ja seda, et ta on sulle väärtuslik ja tähtis ning seetõttu tahab edasi minna, edasi teha, edasi jõuda ja olla sulle parem hobune mis omakorda paneb sind tahtma talle olla parem partner ja omanik. Ma arvan, et oluline on ka kannatlikkus, teadmine, et paljusid asju mida ei taipa me täna, taipame me mõne päeva, kuu või aastate pärast. Selge, et ma neljasena ei mõistnud isa eesmärki, kuid 27-sena saan ma sellest väga hästi aru ja osa teadmisest ning taipamisest on kindlasti veel ees ja tulemas. Mul ei ole sõnu kirjeldamaks seda, kui väga ma hindan isa ettenägelikkust ja oskust õpetada ja anda neid teadmisi, mis mul täna on ja eluks nii vajalikuks osutusid ja on seda ka edaspidi. Neid samu teadmisi, mida ma täna siin ja ka mujal inimestele jagan, mõeldes uhkusega - isa õpetas!
Selle austuse märgiks sõidan ma täna hauale ja süütan talle küünla. Head vestlemist teile oma hobusega ja ilusat isadepäeva!
