Välismaa treeneritest ja roosa nätsumulli sündroomist

Kuuldavasti oli Anna blogisse tulnud peale Maasikamäel tehtud trenni posti kommentaaridesse igast õelat pa*ka. Üldse ei imesta selle üle ja see oli oodatud. Küll aga imestasime, et kuhu see on nii kauaks jäänud? Nüüd siis lõpuks tuli ära. Eestlasele nii tüüpiline õelus ja sõnniku loopimine teiste pihta. Ilma et oleks ise inimest üldse näinudki või teaks temast midagi. Eestlastele on nii tüüpiline eitusefaas, mõnele lausa elu aeg, nii et seda võib isegi sündroomiks kutsuda. Ükskõik mida head sa talle pakud on tema esimene vastus "EI!" kui põhjust küsida, siis enamasti on need kas totakad või ümberlükatavad või lausa mõlemat. Aga ka ümber lükkamisest ei piisa, sest siis leiutatakse järjekordne põhjus miks "EI!" karjatada. Nõnda veel umbes 10 tsüklit, kuni ta enam ühtegi eitust ei suuda endast välja pigistada. Jääb ainult kokutamine: "Aga, aga...".

Noh, need 10 tsüklit õnnestub enamasti läbida inimesega, kes ei taha paista rumal või paindumatu ja kohe kanna pealt ümber keerata ja ära minna. Räägitakse ju ümer ringi et arukad inmesed on nõus ja võimelised läbi rääkima ning õppima igal pool, igal ajal. Kahjuks pole selline suhtumine päriselt vist kunagi olnud eestlasele omane. Tema tahab saada - andke! Kui selgub, et vastuvõtmiseks tuleb ise ka midagi teha, nimelt liigutada käsi ettepoole et antu sülle saaks panna, siis vaene eestlane - kas tema tõesti peab ka midagi tegema?!

Ma ei ole kindel aga ma usun, et eelnevalt kirjeldatud käitumine tuleneb hirmust muutuste ees. Eestlane ei suuda ju mõelda, et muutused on head. Kui oli ikka sovjeti aeg, no olgu siis veel järgmine 60 aastat, peaasi, et ei peaks oma mugavat tagumikku liigutama ja tegema midagi nii hirmsat nagu enesesse vaatamine ja ise pingutamine millegi nimel. Muutustega kohanemine ja aru saamine, et muutused on head, on üks eduka inimese tunnus. Mine kuula ükskõik millist koolitust, pea igal pool räägitakse sellest. Seda, et enamik eestlasi ehk siis see paks hall mass seda teha ei suuda tõestab ka Anna pidev materdamine või nüüd siis Alessandro liikumine meie väikeses hobumaailmas.

Üks kommentaator oli rääkinud roosa nätsumulli sündroomist, et kuidas me mõtleme kõigest mis välismaalt tuleb nagu taevamannast. Sellel kommentaatoril on igati õigus selliselt mõelda ühelt poolt, teiselt poolt on väga lame arvustada midagi või kedagi, kui pole ise elus oma silmaga näinudki. Hea küll, ma suudan aktsepteerida seda, et kohanemisvõime on meie hallil massil madal ja eitusefaase ning sündroome levib palju, kuid eelarvamustes veel kinni ka elada - see on hullem kui oma hobusele silmaklapid pähe toppida. Lisaks sellele, et see inimene ilmselt ei näe, ta ka ei kuule seega pole ta ilmselt elus võimeline oma kastist välja tulema. Kurb, sest see tähendab isiksuse ja ka hobuinimesena päris karmi arengupeetust.

Nüüd me jõuame siis selle nätsumullini välja. Ma kahtlustan et sellest nätusmullist teevad juttu just need inimesed, kelle nätsumull ähvardab katki minna, sest paistab nagu nad peaks oma kastiksest/mullikesest hakkama välja ronima. Aga see on ju õudne! Muutused ju, ei saa ju, eelavamused ju... Ise ronima? Eieieiei. Nõnda hakkab sealt nätsumullist rohelist plöga igas suunas lendama. Enamasti ikka nende suunas, kes suudavad vaadata avarate silmadega maailma ning minna muutustega kaasa. Eriti rõve roheliseks läheb see läga siis, kui nendel kes on asunud enese arendamise ja arengu teele veel hästi ka läheb.

Ma kirjutan seda teksti mõru maitse suus, sest täna on taas üks päev kus mul on häbi olla selliste inimeste kaasmaalane.

Teistele, kes on vähegi nõus oma mulli katki torkama ja kasvõi skeptiliselt platsile ronima (mida tegelikult alguses tegime ka meie), siis on mul selle üle ainult hea meel - umbes kümnekesi arenguvõimeline olla miljoni kohta oleks ikka väga nutune küll.

PS! Kogu teema aususe huvides mainin ära, et ta ei tulnud meid ise õpetama. Kui ma temaga ülikoolis tuttavaks sain, ma isegi ei teadnud midagi tema kvalifikatsioonidest või hobuste huvist. See selgus siis, kui ma Gulliveri sain. Selleks, et meid õpetada tuli teda kõvasti veenda, sest nagu teada - kõik need kes on midagi päriselt ka õppinud arvavad alati, et tegelikult nad said koolist teada, et nad ei tea mitte midagi. Alessandrogi pole erand, ta seni usub, et hoolimata nimekate sportlaste koos töötamisest on ta mitte keegi ja ta ei tea mitte midagi. Õnneks oleme me suutnud teda veenda, seda "mitte midagi" meiega jagama. Ärgem rikkugem seda siis nende jaoks ära, kes tahavad seda võimalust kasutada, eks? Aga seda viimast on isiksusearnegu peetusega inimestelt vist palju tahetud...

Ma usun, et meil on ka Eestis häid treenereid ja häid hobuinimesi, kuid ma usun, et hea treeneri ja hea hobuinimese tunnuseks on soov ja võime kasutada ära igat võimalust enese harimiseks. Kõike ei peagi võtma puhta kullana ja kõik ei peagi meeldima, kuid igaüks peaks suutma võtta igast asjast oma. Siinkohal ilmselt oleks sobiv lugeda ka seda posti: http://pahaks-panna.blogspot.com/2009/09/tahtede-liigid.html

Head isadepäeva!

Kui ma olin väike, umbes neljane (aga võisin olla ka aastake vanem või noorem), siis mu isa tihti lubas mul enda juures olla ja oma tööd jälgida. Ta oli mees, kes alati nikerdas midagi oma näppude vahel ega suutnud kunagi niisama paigal püsida ja lihtsalt lakke vahtida. Olles ise asja sees, ei märganud ta tihti vigu või väga lihtsaid lahendusi, mida ta oma nikerdamistes ja pusimises parasjagu vajas. Aga mina, see pisikene laps, olin teda algusest peale kõrvalt jälginud ja märganud neid kohti, kus ta võiks teisti teha ja mida ta võiks teisiti teha. Nõnda ma siis ütlesin talle, et tehku seda või seda. Ma julgesin öelda, sest mu isa oli mees, kes mu kolme-nelja aastase tarkust ei alahinnanud ning julgustas mind endaga rääkima ja vestlema. Olgugi, et ta alati viskas peale mu vastust teatud pilgu, mis tegi mind uhkeks ja samal ajal pani hinge kinni hoidma, võttis ta kätte ja tegi nagu ma olin öelnud ja voilaa - oligi nõnda! "Nupp sul ikka nokib," ütles ta. Ma seni päris täpselt ei tea mida see pilk tähendas, võimalik, et pisukest pahameelt selle üle, et ta ise selle peale ei tulnud ja uhkust selle üle, et tal on nii tark laps.

Peale seda järgnes enamasti pikk arutlus, kust ma teadsin ja miks ma nõnda arvasin. Ta ei rahuldunud vastusega stiilis a la see oli ju nii lihtne! Ta tahtis, et ma oma otsust põhjendaksin, söötes mulle vahepeal ette väiteid ja küsimusi selle kohta, et mis oleks siis, kui ta oleks seda teinud teisiti. Selliste kohtade peal tegin ma pausi ja mõtlesin natukene. Keerasin oma pead ühele poole viltu ja vaatasin tema käes olnud asja ning siis teisele poole ja vaatasin uuesti ning üritasin kujutleda tema välja pakutud lahendust ja seda mis siis oleks õigupoolest saanud ja kas see oleks üldse olnud lahendus. Isa lubas mul rahulikult mõelda ja ootas kannatlikult kuni ma ise rääkima hakkan ega seganud mu kujutlusprotsessile vahele. Ma ütlesin talle oma arvamuse ja me vestlesime sellest natukene veel,  mõnikord ta pakkus mulle uue idee ja palus mul lahendada see mõistatus, kas tema pakutud mõte oleks toiminud. Muidugi ta ise püüdis iga kord väita, et ta ise usub seda ;) .

Ma kallutasin taaskord pead ühele poole ja siis teisele poole kujutledes oma peas kogu protsessi. Jällegi lubas isa mul vahelesegamata rahulikult mõelda ning öelda oma arvamus. Ta ei naernud minu vastuste üle kunagi. Parimal juhul ainult muigas tunnustavalt ja noogutas ning ütles: "Nupp sul ikka nokib." Mõnikord ärgitas ta mind mingites küsimustes ise lahendust otsima, ta ei lubanud mul rahulduda vastustega nagu: "Ei saa". Ta püüdis mulle sisse kasvatada uskumust, et lahendused on alati olemas. "Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab," ütles ta tihti. Kui ma siis innukalt ja usinalt proovisin midagi ise teha (ta usaldas mulle oma tööriistu ka) ning läbi oma pusimise ja pusserdamise lahenduseni jõudsin teatas ta: "Noh ega tola loll pole!". Tegelikult see polnud minu meelest just kenam ütlus ja tollal ma seda sugugi ei mõistnud. Täna ma saan aru, mida ta mõtles - ka väike laps teab lahendusi ja oskab neid teha ning leida.

Umbes sama vanalt õpetas ta mind malet mängima. Male on teatavasti päris keeruline strateegiamäng ning nõuab arutlevat mõtlemist. Ühtlasi arendab see võimet näha paari käiku ette. Me mängisime isaga tihti kuni hetkeni mil mul õnnestus teda võita. Ma seni ei tea, kas ta lasi mul võita või ta tõesti ei pannud tähele. Igal juhul ütles ta selle peale: "Kui õpilane teeb õpetajale pähe on aeg õpetamine lõpetada." See lause käis siis tema kui õpetaja kohta ja ilmselt pidas ta silmas seda, et sellest hetkest saab õpilane ise hakkama või muutub õpetajale õpetajaks.

Meie peres oskasid ka teised lapsed malet mängida ja ükskord vaatasin taaskord kõrvaltseisjana venna ja tema sõbra matshi. Nägin ammu juba, mis tuleb aga nemad kahekesi (nad olid teismelsied ehk minust u 10 a vanemad) ragistasid ajusid nii, et kuumust sellest oli ruumis tunda. Küsisin, kas võin vahele segada ja vend lubas, arvates ilmselt, et ega ma väga ei tea. Ta nimelt käis harva meil ning tal polnud aimugi minu ja isa malemängudest. Ütlesin vennale ühe käigu, et kui ta selle teeb siis on teisel tuli ja kuna ta sõber on nii lollisti oma käike teinud, siis peab ta edasi käima nõnda, et vend saab teha sahh ja matt. Nad vaatasid mind hämmastunult, aga järelemõldes jõudsid nad selgusele, et mul on õigus ja vend oli rõõmus ja õnnelik ning küsis, et kus ma oskan? Ütlesin uhkusetundega hääles, et isa õpetas.

Täna suuremana näen ja saan aru, mida isa tegi ja kuidas see on mõjutanud minu elu. Igas pa*ast olen ma tänu sellele, mida ta tegi, välja tulnud. Tema julgustamine mind oma arvamust avaldama, väitlema, põhjendama, nägema ette mitut sammu, märkama põhjuse ja tagajärje seoseid on tõmmanud mind välja ja pannud rabelema välja ka kõige raskematest olukordadest elus. Ta on õpetanud mind teadma, et lahendused on alati olemas, sest ta on julgustanud mind neid väikesest peale otsima. Ta on andnud mulle usu, et ükskõik kui vana ma olen, on mul alati midagi öelda, midagi anda, midagi teistele õpetada. Tugeva loogilise mõtlemise põhja saanuna mõistan, et see toimib ka teistpidi - ma ei alahinda teiste tarkusi vaid püüan neist õppida. Probleemid on mulle põnevad, kui ma midagi lahendan siis ma tahan teada kus on põhjus ja milline seos on sellel tagajärjega. See on andnud mulle hea vaistu inimeste lugemises ja portreteerimises. Noh, muidugi mu tundlikkus aitab kaasa, aga siiski... ilma isata ma seda ilmselt nii ei oskaks. Ta on andnud mulle ka enesekindluse ja mu usu endasse ja oma võimetesse (mis siis et seda igal eluetapil ehk väga ei tundnud või ei paistnud, aga see on olnud alati seal) läbi nende vestluste, mille põhjuse ma arvasin olevat tollal teises kohas kui täna. Ma tundsin uhkust, et MINU ISA hindab mind ja arvabki et ma olen nii tark laps, et temaga lausa vestelda maksab ja seda nõnda nagu ta teeb täiskasvanutega.  Ta ei nämmutanud oma häält või ei teinud muudmoodi veidrusi, mida tavaliselt väikelapsega tehakse, vaid ta vestles minuga kui võrdne võrdsega. See pani mind tahtma edasi mõelda, edasi minna, edasi pürgida, olla isale veel targem  ja veel toredam ning parem laps.


Eelnevatest lugudest võib näha ja leida põhjuseid, miks vestelda oma hobusega, miks ärgitada teda üldse vestlema. Hobune on meie tegevuses justnagu mina olin oma isa kõrvalt vaadates. Tema näeb seda, kus sina teed vigu. Kui sa ei ole julgustanud teda neid sulle ütlema, siis sa ei saagi teada ja ei sina ega su tiim mis koosneb sinust ja su hobusest ei saagi areneda.

Sinu hobune, kes su tegevust kõrvaltvaatajana jälgib võib pakkuda sulle lihtsamaid lahendusi, kui sina neid esialgu näed; kui sa oled julgustanud teda oma arvamust avaldama ega naera selle üle ja ei karista teda selle eest: "Nupp sul ikka nokib." Ka võib ta õpetada sind end paremini lugema ja õppida nägema sinu paari käiku ette teades mida ta ta tegema peab (näiteks tõkkele minekul) ja päästa sind välja siis, kui sina oled vea teinud: "Kui õpilane teeb õpetajale pähe on aeg õpetamine lõpetada." ja hakata ise õpilaselt õppima.

Kui sa ärgitad oma hobust ise mõtlema, ise otsuseid vastu võtma, siis jällegi - ta võib tulla hiljem välja lahendustega, mida sina ei näinud ja väga kriitilises situatsioonis sind välja päästa omaenda pakutud lahendusega: "Ega tola loll pole." Aga selleks ta peab teadma ja uskuma, et sa usaldad teda ja et ta ei saa ise mõtlemise eest karistada.

Tähtis on see, et sa selles vestluses usaldad tema vastuseid sulle ning julged proovida tema välja pakutud lahendusi. Mis siis, et sa pahandad enda peale ja mõtled, miks sa ise selle peale ei tulnud. Proovi ikka. Pealegi, kuna sina pusid asja sees ja tema vaatab kõrvalt, siis sa ei saagi kõiki lahendusi ise teada. Lase oma hobusel ennast aidata.

Ära karda oma maleoskust teistega jagada, aga alati enne palu hetke ja küsi selleks luba. Kui tahetakse teada, kust sina teadsid võid uhkelt vastata, et sinu hobune õpetas.

Mul on kahju, et mu isa enam meiega ei ole ja ma ei saa temalt küsida, mida ta minult õppis või mida see talle õpetas. Aga ma usun, et see mingit pidi tedagi arendas. Hobuse ja inimese vahel on seda mõlema poolset õppimist ja õpetamise tulemust lihtsam vaadata - see paar on tiimina tugevam ja võib julgelt loota, et ka edasijõudnum ning edukam. Lisaks teadmistele, mida te teineteiselt vestluses õpite usub su hobune sind ja seda, et ta on sulle väärtuslik ja tähtis ning seetõttu tahab edasi minna, edasi teha, edasi jõuda ja olla sulle parem hobune mis omakorda paneb sind tahtma talle olla parem partner ja omanik. Ma arvan, et oluline on ka kannatlikkus, teadmine, et paljusid asju mida ei taipa me täna, taipame me mõne päeva, kuu või aastate pärast. Selge, et ma neljasena ei mõistnud isa eesmärki, kuid 27-sena saan ma sellest väga hästi aru ja osa teadmisest ning taipamisest on kindlasti veel ees ja tulemas. Mul ei ole sõnu kirjeldamaks seda, kui väga ma hindan isa ettenägelikkust ja oskust õpetada ja anda neid teadmisi, mis mul täna on ja eluks nii vajalikuks osutusid ja on seda ka edaspidi. Neid samu teadmisi, mida ma täna siin ja ka mujal inimestele jagan, mõeldes uhkusega - isa õpetas!

Selle austuse märgiks sõidan ma täna hauale ja süütan talle küünla. Head vestlemist teile oma hobusega ja ilusat isadepäeva!

"Aga miks? Aga mispärast?"

Need küsimused meenutavad paljudele emadele kolme aastaseid lapsi. Muidugi on ka hulk neid lapsi, kes kunagi sellest välja ei kasva ja jääva igaveseks küsima: "Miks? Mispärast?" Enamasti sellised lapsed ei rahuldu vastusega: "Sest mina ütlen nii!" või "Sellepärast, et nii peab!" vaid vanemad teenivad oma vastusega ära uute mikside rahe.

Pöörake pilk selliselt kolme aastaselt lapselt oma hobusele ja mõelge situatsioonile, kus  te püüate oma hobusele midagi selgitada. Kas te suudate talle arusaadavalt selgeks teha, miks ta peab kuhugi pöörama? Miks ta peab seda takistust hüppama? Kui te arvate et vastuseks kõlbab "Sest mina ütlen nii!" siis muidugi anke aga kõvasti stekki ja küll ta läheb. Kahekõne tekitamiseks paraku ei ole see piisav. Kes ikka tahab rääkida suud piluks pigistava inimesega, kellel pole muud tarkust kui vältida hirmu, et äkki ta eksib ja rääkides võib keegi talle selle väga lihtsalt selgeks teha?

Kahekõne tekitamiseks on vaja rohkemat, on vaja eeltööd, mõtestatust. Kui on vaja, et mõni probleem laheneks, siis mängige endaga kolme aastast ja küsige iga asja peale miks. Vaadake mis järeldustele te jõuate. Ma olen märganud, et hobused loevad väga hästi meie meeleolusid, mida me ilmselt peegeldame oma kehakeeles (ma pole viimases kindel, aga võimalik). Kui teil on peas segadus ja teil puudub aimdus miks täna üldse sina hobuse selga ronida ja miks midagi teha, siis hobune loeb seda ja teab. Kui teie ei tea mis sellest kasu on, siis veel vähem on temal võialik aru saada, kus tema kasu on.

Ma usun, et ükskõik mis põhjus see siis ka poleks, mis te enda jaoks oma peas selgeks mõtlete on igati piisav saavutamaks hoiakut hobusele, mis ütleb: "Suund on selge, läksime!" Ka peitub siis selle hoiaku, suhtumise ja mõte taga suutlikkus selgitada hobusele, milles seisneb tema kasu, MIKS ta peab seda tegema.  Ükskõik kas see on siis mõtte tasandil või platsi töös. Miksid lahendamine annab võimaluse kuulata hobuse muresid ja leida nendele lahendusi ning arukalt selgitada, miks nii on parem kui teisiti...

Minu ja Gulliveri vestlus:

Mina: Tere tibu! Kuidas Sul läheb, läheme sõitma?
Gulliver: Emm.. hästi... Miks?
M: Sest ma pole sind ammu näinud ja ma väga igatsesin su järele, tule ma teen sulle kalli
G: Emm... Miks?
M: See tekitab minus hea tunde ja annab vaimse rahulolu
G: Jaa, aga mispärast?
M: Mismõttes mispärast?
G: No mispärast?
M: Okei, oota, mul on sulle natuke nänni
G: Oo, nüüd võib kallistada küll, isegi sügada võib ja kammida, kui tahad, ee, kuule! Anna see viimane porksijupp ka siia!
M: Okei, võta. Ikkagi mis sa arvad, kui läheme liigutame su vana keret natukene?
G: Miks?
M: Sest sa oled terve elu seda teinud, sa oled sellega harjunud ja hea tippsportlased ei tohi ka jääeda kohe järsult seisma nii et üldse mittemidagi ei tee, ja sellest sõltub sinu eluiga. Sa tahad ju oma koplielu veel kaua kaua nautida eksju?
G: mmm... jaaa
M: No vot, siis peamegi minema natukene sõitu tegema ja koos õppima
G: Mispärast me peame koos õppima ja mida?
M: Vaata, Gulliver, sina oled juba suur poiss, vana ja kogenud, mina veel mitte nii väga. Sellepärast pean mina õppima, kuidas sinuga toime tulla ja sina kuidas minuga. Kõik ikka selleks, et mõlemal oleks ohutu.
G: Ahah, noh, kui sa tead, mida sa teed, siis ma olen nõus. Niisama sihitult ma lonkida ei viitsi.
M: Okei, selge. Absoluutselt nõus! Lähme?
G: Nuh, mina olen juba minekul, kus sa passid?