Need küsimused meenutavad paljudele emadele kolme aastaseid lapsi. Muidugi on ka hulk neid lapsi, kes kunagi sellest välja ei kasva ja jääva igaveseks küsima: "Miks? Mispärast?" Enamasti sellised lapsed ei rahuldu vastusega: "Sest mina ütlen nii!" või "Sellepärast, et nii peab!" vaid vanemad teenivad oma vastusega ära uute mikside rahe.

Pöörake pilk selliselt kolme aastaselt lapselt oma hobusele ja mõelge situatsioonile, kus  te püüate oma hobusele midagi selgitada. Kas te suudate talle arusaadavalt selgeks teha, miks ta peab kuhugi pöörama? Miks ta peab seda takistust hüppama? Kui te arvate et vastuseks kõlbab "Sest mina ütlen nii!" siis muidugi anke aga kõvasti stekki ja küll ta läheb. Kahekõne tekitamiseks paraku ei ole see piisav. Kes ikka tahab rääkida suud piluks pigistava inimesega, kellel pole muud tarkust kui vältida hirmu, et äkki ta eksib ja rääkides võib keegi talle selle väga lihtsalt selgeks teha?

Kahekõne tekitamiseks on vaja rohkemat, on vaja eeltööd, mõtestatust. Kui on vaja, et mõni probleem laheneks, siis mängige endaga kolme aastast ja küsige iga asja peale miks. Vaadake mis järeldustele te jõuate. Ma olen märganud, et hobused loevad väga hästi meie meeleolusid, mida me ilmselt peegeldame oma kehakeeles (ma pole viimases kindel, aga võimalik). Kui teil on peas segadus ja teil puudub aimdus miks täna üldse sina hobuse selga ronida ja miks midagi teha, siis hobune loeb seda ja teab. Kui teie ei tea mis sellest kasu on, siis veel vähem on temal võialik aru saada, kus tema kasu on.

Ma usun, et ükskõik mis põhjus see siis ka poleks, mis te enda jaoks oma peas selgeks mõtlete on igati piisav saavutamaks hoiakut hobusele, mis ütleb: "Suund on selge, läksime!" Ka peitub siis selle hoiaku, suhtumise ja mõte taga suutlikkus selgitada hobusele, milles seisneb tema kasu, MIKS ta peab seda tegema.  Ükskõik kas see on siis mõtte tasandil või platsi töös. Miksid lahendamine annab võimaluse kuulata hobuse muresid ja leida nendele lahendusi ning arukalt selgitada, miks nii on parem kui teisiti...

Minu ja Gulliveri vestlus:

Mina: Tere tibu! Kuidas Sul läheb, läheme sõitma?
Gulliver: Emm.. hästi... Miks?
M: Sest ma pole sind ammu näinud ja ma väga igatsesin su järele, tule ma teen sulle kalli
G: Emm... Miks?
M: See tekitab minus hea tunde ja annab vaimse rahulolu
G: Jaa, aga mispärast?
M: Mismõttes mispärast?
G: No mispärast?
M: Okei, oota, mul on sulle natuke nänni
G: Oo, nüüd võib kallistada küll, isegi sügada võib ja kammida, kui tahad, ee, kuule! Anna see viimane porksijupp ka siia!
M: Okei, võta. Ikkagi mis sa arvad, kui läheme liigutame su vana keret natukene?
G: Miks?
M: Sest sa oled terve elu seda teinud, sa oled sellega harjunud ja hea tippsportlased ei tohi ka jääeda kohe järsult seisma nii et üldse mittemidagi ei tee, ja sellest sõltub sinu eluiga. Sa tahad ju oma koplielu veel kaua kaua nautida eksju?
G: mmm... jaaa
M: No vot, siis peamegi minema natukene sõitu tegema ja koos õppima
G: Mispärast me peame koos õppima ja mida?
M: Vaata, Gulliver, sina oled juba suur poiss, vana ja kogenud, mina veel mitte nii väga. Sellepärast pean mina õppima, kuidas sinuga toime tulla ja sina kuidas minuga. Kõik ikka selleks, et mõlemal oleks ohutu.
G: Ahah, noh, kui sa tead, mida sa teed, siis ma olen nõus. Niisama sihitult ma lonkida ei viitsi.
M: Okei, selge. Absoluutselt nõus! Lähme?
G: Nuh, mina olen juba minekul, kus sa passid?