Ma usun, et paljud hobuseinieste hulgast on olnud sitatsioonides, mis tõstatvad küsimuse: Kas hobune püüab meile midagi öelda? Midagi väga väga tähtsat.
Kord oli juhus kus hobune, kellel ei esinenenud iial laasimisprobleemi, keeldus lihtsalt treilerisse minemast. Ta seisis trapi ees ja ainus, mida ta tegi oli oma raskuse liigutamine edasi-tagasi esiotsalt tagaotsale. Talle avaldati survet kõikvõimalikel viisidel ja ainus , millega hobune vastas oli peaga vehklemine. Veel survet - hobune hakkas kaapima jalaga trappi. Veel survet. Iga lihas hobuse kehas oli pingul ja rabelemise vahele heitis hobune vaid sügavaid pilke omanikule. Nendes pilkudes oli ahastus. Küsimus - " Kas sa tõesti tahad , et ma sinna läheksin?" Lõpuks lõi hobune hambad kummimatti, mis kattis trappi. Ja taas pilgud, sügavad, paljutähenduslikud pilgud. Lõpptulemus oli pisut tramaatiline: Hobuse omanik sisenes taaskord treilerisse ja kui hobune tõmbas suure jõuga nöörist tagasi, siis tegi inimene treileris mõne kiirema liigutuse ning vajus jalgupidi läbi treileri põhja. Kuid , mis oleks juhtunud siis kui hobune oleks peale läinud?
Kas ja kuidas hobune seda teadis? Kas sellised asjad on sagedased, et hobune püüab, midagi öelda ja teda lihtsalt eiratakse ? Kas me peaksime uskuma sellistesse asjdesse või võtma seda kui lihtsat kokkusattumust?