Kuuldavasti oli Anna blogisse tulnud peale Maasikamäel tehtud trenni posti kommentaaridesse igast õelat pa*ka. Üldse ei imesta selle üle ja see oli oodatud. Küll aga imestasime, et kuhu see on nii kauaks jäänud? Nüüd siis lõpuks tuli ära. Eestlasele nii tüüpiline õelus ja sõnniku loopimine teiste pihta. Ilma et oleks ise inimest üldse näinudki või teaks temast midagi. Eestlastele on nii tüüpiline eitusefaas, mõnele lausa elu aeg, nii et seda võib isegi sündroomiks kutsuda. Ükskõik mida head sa talle pakud on tema esimene vastus "EI!" kui põhjust küsida, siis enamasti on need kas totakad või ümberlükatavad või lausa mõlemat. Aga ka ümber lükkamisest ei piisa, sest siis leiutatakse järjekordne põhjus miks "EI!" karjatada. Nõnda veel umbes 10 tsüklit, kuni ta enam ühtegi eitust ei suuda endast välja pigistada. Jääb ainult kokutamine: "Aga, aga...".
Noh, need 10 tsüklit õnnestub enamasti läbida inimesega, kes ei taha paista rumal või paindumatu ja kohe kanna pealt ümber keerata ja ära minna. Räägitakse ju ümer ringi et arukad inmesed on nõus ja võimelised läbi rääkima ning õppima igal pool, igal ajal. Kahjuks pole selline suhtumine päriselt vist kunagi olnud eestlasele omane. Tema tahab saada - andke! Kui selgub, et vastuvõtmiseks tuleb ise ka midagi teha, nimelt liigutada käsi ettepoole et antu sülle saaks panna, siis vaene eestlane - kas tema tõesti peab ka midagi tegema?!
Ma ei ole kindel aga ma usun, et eelnevalt kirjeldatud käitumine tuleneb hirmust muutuste ees. Eestlane ei suuda ju mõelda, et muutused on head. Kui oli ikka sovjeti aeg, no olgu siis veel järgmine 60 aastat, peaasi, et ei peaks oma mugavat tagumikku liigutama ja tegema midagi nii hirmsat nagu enesesse vaatamine ja ise pingutamine millegi nimel. Muutustega kohanemine ja aru saamine, et muutused on head, on üks eduka inimese tunnus. Mine kuula ükskõik millist koolitust, pea igal pool räägitakse sellest. Seda, et enamik eestlasi ehk siis see paks hall mass seda teha ei suuda tõestab ka Anna pidev materdamine või nüüd siis Alessandro liikumine meie väikeses hobumaailmas.
Üks kommentaator oli rääkinud roosa nätsumulli sündroomist, et kuidas me mõtleme kõigest mis välismaalt tuleb nagu taevamannast. Sellel kommentaatoril on igati õigus selliselt mõelda ühelt poolt, teiselt poolt on väga lame arvustada midagi või kedagi, kui pole ise elus oma silmaga näinudki. Hea küll, ma suudan aktsepteerida seda, et kohanemisvõime on meie hallil massil madal ja eitusefaase ning sündroome levib palju, kuid eelarvamustes veel kinni ka elada - see on hullem kui oma hobusele silmaklapid pähe toppida. Lisaks sellele, et see inimene ilmselt ei näe, ta ka ei kuule seega pole ta ilmselt elus võimeline oma kastist välja tulema. Kurb, sest see tähendab isiksuse ja ka hobuinimesena päris karmi arengupeetust.
Nüüd me jõuame siis selle nätsumullini välja. Ma kahtlustan et sellest nätusmullist teevad juttu just need inimesed, kelle nätsumull ähvardab katki minna, sest paistab nagu nad peaks oma kastiksest/mullikesest hakkama välja ronima. Aga see on ju õudne! Muutused ju, ei saa ju, eelavamused ju... Ise ronima? Eieieiei. Nõnda hakkab sealt nätsumullist rohelist plöga igas suunas lendama. Enamasti ikka nende suunas, kes suudavad vaadata avarate silmadega maailma ning minna muutustega kaasa. Eriti rõve roheliseks läheb see läga siis, kui nendel kes on asunud enese arendamise ja arengu teele veel hästi ka läheb.
Ma kirjutan seda teksti mõru maitse suus, sest täna on taas üks päev kus mul on häbi olla selliste inimeste kaasmaalane.
Teistele, kes on vähegi nõus oma mulli katki torkama ja kasvõi skeptiliselt platsile ronima (mida tegelikult alguses tegime ka meie), siis on mul selle üle ainult hea meel - umbes kümnekesi arenguvõimeline olla miljoni kohta oleks ikka väga nutune küll.
PS! Kogu teema aususe huvides mainin ära, et ta ei tulnud meid ise õpetama. Kui ma temaga ülikoolis tuttavaks sain, ma isegi ei teadnud midagi tema kvalifikatsioonidest või hobuste huvist. See selgus siis, kui ma Gulliveri sain. Selleks, et meid õpetada tuli teda kõvasti veenda, sest nagu teada - kõik need kes on midagi päriselt ka õppinud arvavad alati, et tegelikult nad said koolist teada, et nad ei tea mitte midagi. Alessandrogi pole erand, ta seni usub, et hoolimata nimekate sportlaste koos töötamisest on ta mitte keegi ja ta ei tea mitte midagi. Õnneks oleme me suutnud teda veenda, seda "mitte midagi" meiega jagama. Ärgem rikkugem seda siis nende jaoks ära, kes tahavad seda võimalust kasutada, eks? Aga seda viimast on isiksusearnegu peetusega inimestelt vist palju tahetud...
Ma usun, et meil on ka Eestis häid treenereid ja häid hobuinimesi, kuid ma usun, et hea treeneri ja hea hobuinimese tunnuseks on soov ja võime kasutada ära igat võimalust enese harimiseks. Kõike ei peagi võtma puhta kullana ja kõik ei peagi meeldima, kuid igaüks peaks suutma võtta igast asjast oma. Siinkohal ilmselt oleks sobiv lugeda ka seda posti: http://pahaks-panna.blogspot.com/2009/09/tahtede-liigid.html
Kõik on uus detsembrikuus
6 years ago
9 comments:
Ma nüüd katsetan, et kas mu kommentaar lihtsalt ei jõudnud kohale, või ootab heakskiitu. :P Kui ootab heakskiitu, siis selle praeguse kommentaari võite ära kustutada.
ilmselt ei jõudnud kohale
Tavaliselt me laseme ikka valimata üles kõik kommentaarid , mis ei ole just ebatsensuursed või seaduse suhtes vasakule:)
Ma mõtlesin lihtsalt, et ei ole jõudnud vb. Aga jama, see oli natuke pikk ja ma ei viitsi uuesti kirjutada hetkel...
Aga võib-olla ongi parem, keegi oleks vb selle kommentaari pärast mu peale veel kurjaks saanud. :D
Mind küll väga huvitaks...
Ma ei näinud küll neid negatiivseid kommentaare Anna blogis, aga kirjutangi pigem üldiselt... Ma ei arva, et inimestel on mingi põhimõtteline vastumeelsus muutuste eest - välismaiseid treenereid on Eestis käinud teisigi ja enamasti on nad üsna soojalt vastu võetud. Selle negatiivse suhtumise kohta oskan välja tuua kaks põhjust:
Esiteks on teatud inimesed, kes mingil põhjusel on lihtsalt põhimõtteliselt vastumeelsed Anna ja tema postituste suhtes - siis ei saa ju tema soovitatud treener ka hea olla! See on äärmiselt nõme põhjus, nõustun, aga selles osas pole vist ka eriti midagi ette võtta võimalik. Kui, siis lihtsalt ignoreerida, sest selliseid inimesi muuta on peaaegu võimatu.
Teiseks põhjuseks võivad olla mitmed antud treenerit ülistavad ja (peaaegu ;) ) taevani kiitvad, tihti sisult korduvad postitused erinevate autorite poolt. Isiklikult ma saan sellest aru, sest ka mul on olnud 1-2 treenerit (kes polnud samuti mitte eestlased), kes minu silmis on peaaegu ideaalsed ja kelle kohta ma ühtegi halba sõna ei ütleks. Kui aga tahta ka neilt positiivset suhtumist, kel endal treeneriga kokkupuudet veel pole, on vahel mõistlikum ka kiitustega pisut tagasi hoida ;) - rääkida just nii palju, et tekiks huvi, kuid mitte tüdimus ja ära-leierdatud-teema-tunne.
See on lihtsalt minu kui kõrvaltvaataja arvamus - isiklikult mind kumbki põhjus ei mõjuta ja seetõttu puudub ka igasugune negatiivne eelarvamus. Kui kunagi peaks olema võimalus trenni minna, siis kindlasti läheks! :)
Asi, mis mind tegelikult palju rohkem puudutab, on see, kui suuremat osa (kui arvestada postituses tehtud arvulisi võrdlusi, siis VÄGA SUURT OSA) eestlasi nimetatakse õelateks eitussündroomiga inimesteks, kes on ühtlasi eelarvamustes kinni, suutmatud muutustega leppida ning arengupeetusega!?!?!
Selliseid üldistusi tehes tasuks tunduvalt ettevaatlikum olla, sest need sõnad on väga ebaõiglased selle SUURE OSA eestlaste kohta, kes on täiesti normaalsed inimesed ja ei sarnane kuigi palju siin kirjeldatuile. Jah, selliste omadustega inimesi leidub - võib-olla liiga palju - aga see ei ole põhjuseks eestlastest kui rahvusest niimoodi kõneleda.
Olen võib-olla liiga patriootlik ja natuke lihtsalt kuri praegu (kuna kirjutan seda juttu juba KOLMANDAT korda :D - ühe korra kadus internetiühendus ära), aga mõtlen seda kõike siiski väga tõsiselt.
Saage aru - asi pole välismaa treeneris, Alessandro ja teised on kindlasti väga toredad, vaid selles, kuidas seda kõike pärast kirjeldatakse - nagu Eestis polekski kedagi pädevat ja suu ammuli peaks seda "välismaad" ahmima. Väga kitsarinnalised arvamused Anna ja Kadi poolt, eriti ülalolev kirjatükk.
Minu blogis ei näinud te kommentaare, kuna ma keeldusin juba mõnda aega tagasi anonüümseid kirjatükke läbi laskmast. Kirjutage oma nimed alla palun. Ma pole kunagi väitnud, et Eestis pole pädevaid treenereid, ikka on. Ja ka välismaalt tulnute seas on neid, kes ei ole mulle sugugi muljet avaldanud. KUID mul on oma blogis õigus avaldada just sellist arvamust nagu ma oman ja siiani pole ükski ei välismaine ega ka mitte kohalik treener, näidanud sellist suhtumist nagu kõnealune välismaalane.
Taevamanna ja sinnamaani kiitmine - ma ei kiitnud Alessandrot sugugi taevani, tema õpetamine ja õpetamise meetodid on üsna sarnased enamike euroopas kasutatavate meetotidega. Kindlasti dissiplineeritum kui Eestis enamike treenerite trennides. Aga Suhtumine ja suhtlemine on täiesti omaette fenomen tema puhul ja sellest m aka rääkisin. See, et konkreetselt minu arvamuse vastu sõditakse ...see on nende sõdijate isiklik probleem. Ja vaevalt minul või minuga seotud inimestel sellepärast halvemini hakkaks minema.
Ingritiga olen mõnes mõttes nõus, et Kadi kirjatükk on üldistav, kuid emotsioonidest põhjustatud kirjatükid kipuvadgi sellised olema. Kas mitte Sina ise Ingrit hiljuti ei kirjutanud omas Blogis, et suurem enamus hobuse inimestest käituvad oma hobustega vastikute põhimõtete alusel. Ka see on üldsitamine. ( Kuigi ma olen ka selles osas sinuga nõus).
Ja anonüümne, kes sa mind kitsarinnaliseks pead, sest lugesid kusagilt ridade vahelt, et Eestis pole häid treenereid - Sa pole ise meist parem, vb isegi kitsarinnalisem, sest sa näed seda mida sa otsid. Negatiivsust - ma kirjutasin konkreetsest inimesest ja sellel polnud midagi pistmist Eesti treenerite tasemega. Sina tulid otsima midagi, mille kallal saaks aga jälle teemat tõsta - so sad, aga sel korral leidsid sa midagi, mida ütlesid SINA, MITTE mina...
Jah, üldistasin küll ka oma blogis. See oli ka osaliselt kirjutatud hetkeliste emotsioonide põhjal ja võib-olla oleks võinud seda natuke teisiti kirja panna, aga ma ei võta oma sõnu tagasi ja (siiani) arvan seda, mida kirjutasin. Selle eestlaste teemaga ma lihtsalt ei nõustu. Kadil on õigus arvata, kuidas ta soovib, aga mul on ju õigus teistsugust arvamust avaldada. ;)
Jälle teemasse - siis võib-olla suur osa inimesi lihtsalt polegi selliste treeneritega varem kokku puutunud ja ei tea, kuidas mujal Euroopas õpetatakse. Seetõttu see, mida sina pead heaks, normaalseks õpetamiseks, paistab ehk mõndadele enneolematu ja liiga ideaalne, et tõsi olla - sellst ka skeptilisus ja negatiivsus?
Ma ei tea, ja ma kordan veel, et see ei ole MINU arvamus, vaid ma pigem üritan leida põhjuseid, miks osad niimoodi negatiivselt suhtuvad - ma lihtsalt ei usu, et asi on mingis põhimõttelises muutuste vastu olemises.
Loomulikult on igal ühel meist oma arvamus ja sellele õigus ning Ingrit , ma üldse ei mõelnud seda Sinu blogi lauset halvustavalt, ma isegi väidan, et m aarvan suuresti niisamuti nagu sina- paraku peab tõdema, et ilmselt ei ole me nende vähemuses olevate inimestega lihtsalt piisavalt kokku puutunud.
See on Sinust kena, et Sa püüad leida põhjuseid ja ma usun, et kõik Sinu poolt esitatud põhjused on mingi kandi pealt tõde. Ka see viimane, kuigi mina kardan, et eelmises kommentaaris esitatud esimene variant on tõele siinkohal väga lähedal.
Ja negatiivset vastukaja on tulnud siiski ainult ühelt anonüümselt, mitte karjakaupa, seega ma jään siiski selle juurde, et meie äsjaloetud postitus Kadi poolt on emotsiooni tulvas kirjutatud ja võiks olla ettevaatlikuma lähenemisega, kuid midagi eriliselt valet selles ka ei ole...sest igaühel on siiski ju oma arvamus ja siinkohal oleme ise loonud võimaluse selle avaldamiseks.
Post a Comment
Selle kirjutas: