http://polliloomaaed.blogspot.com/2009/09/anna-referaat-teemal-kas-teadsid-et.html Sellel lingil on minu originaalne postitus. Kuid ma kopeerin kogu teksti ka siia, ootaksin Teilt lugejad arvamusi, eelkõige adekvaatseid ja argumenteeritud arvamusi külgratsmete poolt ja vastu. Samuti on teretulnud kõik külgratsmete teemalised artiklid. Minu enda teema-alustus hõlmas küll külgratsmete kasutamist kordetreeningus, kuid oodatud on ka veterinaaria-põhised ja külgratmetega ratsutamist puudutavad mõtted. Et autoriks saada ja oma artikkel siia postitada, siis palun saada e-mail kutsesooviga : lettertorjuuh@gmail.com või
kirikadile@gmail.com


Anna referaat teemal "Kas teadsid, et kordel?"
Kasutatud kirjandus:
" The complete training of horse and rider." by Alois Podhajsky.( Work on Longe).
"How Horses Learn. Illustrated edition" . By Debbie Madrsen


1) Hobune peaks toodama platsile tavavaljastuses ja deltaga või veel parem ninarihmaga ( kordepäitsed või kuidas iganes eesti keeles oleks korrektne nimetada Cavessoni). Sadulaga, millelt on jalused eemaldatud ning sadulavöö kinni tõmmatud täpselt nii palju, et see ei laseks sadulal paigast liikuda. Kapsel peaks olema kinnitatud nõnda, et hobune oleks võimeline avama vabalt suud.
1a) Cavessoni paigutamine: Cavessoni ninarihm peaks asetsema hobuse põsesarnade all nii, et ta siiski jääks ninaluu peale. Liiga madalale asetatuna hakkab see segama hobuse hingamist.Samuti ei tohiks Cavesson olla kinnitatud nii lõdvalt, et see saaks liikuda ninaluu peal edasi tagasi.
1b) Noore hobusega on lõdvemalt kinnitatud sadulavöö puhul võimalus, et sadul liigub ette. Kui see juhtub, siis tuleb sadul koheselt asetada tagasi oma õigele kohale.
2) Kinnitatakse külgratsmed - Parim oleks kinnitada külgratsmed sadulavöö külge spetsiaalsestesse kinnitustese, see hoiab ära selle, et külgratse võiks sadulat ettepoole tõmmata, mis kipub juhtuma kui külgratse on paigutatud sadulavöö ümber.Esimestel kordaldel peaks külgratsmed olema nii pikalt pandud, et need ei mõjutaks hobust suust. Külgratsmed peaks olema kinnitatud suuliserõngastesse - ratsmetest ülespoole. Hobune peaks püüdllema kontakti poole pika kaelaga ja laskma pead allapoole, mis aitab hobusel kumerdada selga. Ei tohiks lubada tõsta pead ja kaela liiga kõrgele, sest see põhjustab selja langemist.Kordetaja peaks esimestel sessioonidel rahulduma sellega, kui hobune liigub ringil rahulikult. Kui see eesnmärk on saavutatud, siis saab külgratsmeid järk järgult lühendada, kuni hobune saab võtta kerge kontakti. Kael ei tohiks olla kokku pakitud ebaloomulikku asendisse, mis oleks siinkohal tingitud liiga lühikestest külgratsmetest. Sellel on halb mõju hobuse liikumisele ning põhustab pinget, välistades lõdvetunud liikumise. Kõige lühemas vormis külgratsemed peaks võimaldama hobusel võtta sellise pea ja kaela asendi, mida nõuatkse täiesti treenitud hobuselt. Sellise asendi saab hobune võtta alles pärast kuid kestnud kordetreeninguid, kus on külgratsmeid lühendatud järk järgult. Kui külgratsmeid lühendada, siis hobune peaks sel ajal liikuma edasi sammus. Assistent lühendab esmalt sisemist ratset ja seejärel välimist. Seda meetodit kasutades vähendatakse võimalust, et hobune kontakti tundes ajaks end tagajalgadele ja kukus üle selja.Mõlemad külgratsmed peavad olema ühepikkused. Väga harvadel põhjustel võib olla sisemine külgratse lühem kuid iial ei tohiks olla lühem välimine. Lühendatud sisemine ratse lisab kaalu kordeliinile, pannes hobuse kandma oma pead liigselt sissepoole suunatult ning see omakorda lükkab korderingilt välja tagaosa. Kui hobune näitab külgratsmete suhtes vastuhakku ja kannab oma pead liiga kõrgel, siis oleks soovitav külgratsmed kinnitama kõige madalamasse kinnitusse sadulavööl. Hobuste puhul, kes külgratsmetega kannavad pead liiga madalal, tuleks külgratsmeid tõsta. Rusika reegel on, et noorte hobuste puhul ei tohiks kinnitada külgratsmeid liiga madalale, sest see võib muuta hobuse külgratsme suhtes ignoreerivaks või õhutada teda tõusma tagajalagadele.
3) Alustauseks oleks soovitav osaleda kahel inimesel, kellest üks hoiab kordet ja teine piitsa.
4) Soovitatakse alustada vasakut pidi ringist, sest kogemused näitavad, et sedapidi õpivad enamik hobustest kiiremini. Kui hobune töötab sammus vabalt vasakule siis oleks aeg teha sama tööd ka paremale. See võib osutuda raskemaks, kuna hobused liiguvad meelsamini vasakule ja ka seepärast, et inimne suudab piitsa paremini käsitaleda paremas käes.
5) Kui hobune jookseb vasakut pidi ringi, siis on kordetaja vasak sisemine jalg teljeks, mille ümber kordetaja keha liigub. Kujuteldav sirgjoon kordetaja õlast hobuse suunas, peaks olema kordega paraleelne, nii, et kujutledav joon jääb ülespoole ja kordejoon allapoole.
6) Harjutamist peaks alustama sammust, kuid kui hobune alustab traavi, siis võiks kordetaja lubada hobusel mõnda aega joosta. Ja seejärel tagasi sammule võtma. ( Häälkäsklused oleks siinkohal suureks abiks)
7) Hääkäsklused julgustavad hobust ja tõstavad tema enesekindlust. Hääletoon on väga oluline kuna hobuste kuulmine on väga hea. Nad reageerivad eelkõige helikõrguse muutustele. Tihti juhtub, et kui noortel hobustel on käsklustest arusaamisega raskusi, siis nende peale karjutakse. See ei aita ei kordetajat ega hobust. Hobuse hea kuulmine aitab meid aga sootuks teisel moel. Kui kordetaja kasutab alati sama sõna ja sama hääletooni, et muuta kiirust või paluda peatumist, siis õige pea hakkab hobune sellele käskulusele vastama.
7a) Hobused märkavad paremini helisid, mis on lühikesed ja teravad.Helisid, mis on kõrged või mille kõrgus ja sagedus kordamisel tõusevad. Sellised helis on liikumapanevad ja virgutavad hobuse jaoks. Sellised helid võivad tööle panna ka looduslikud instinktid nagu põgenemisrefleks.Kõik me oleme ju kuulnud keele naksutamist ja musi-häält. Neid helisid võib kuulda sageli treeningplatsidel ja ka võistlusväljakutel, kus ratsanikud püüavad oma hobustest liikumist välja meelitada. Kui hoolega kuulata, siis märkate, et nende tähelepanuvõitmise ja edasiajavate häälitsuste helikõrgus-ja sagedus suurenevad kordamisel. See on ühtlasi ka klikkertreeningu põhialuseks.
8) Alustades tuleb tähelepanu pöörata sellele, et hobust üle ei töötaks. Korde ring peaks olema nii suur kui võmalik. Kordetöö pikkus tuleks määrata, arvestades hobuse kehaehitust ja võimeid . Alustada võiks 2-3 minutilisest traavimisest. Seejärel anda puhkemoment ja siis korrata harjutust. Sel moel ei muutu hobune üleväsinuks kaotades energilisust oma liikumistes.
9) Pikk piits täidab ratsaniku sääre üleasnnet, edasi sõitmise eesmärgil. Kordetaja peaks töö käigus näitama hobusele piitsa, samal ajal temaga rääkides ning teda julgustades, Õrnalt võiks puudutada hobuste keha piitsaga, lastes sellel libiseda üle hobuse tagakeha. Selle käigus ei tohiks hobune lüüa tagant üles ega näidata muul moel ebamugavust või hirmu. Pikk piits on edasisõitev märguanne ja seda ei peaks kasutama mitte hobuse tagakeha pihta, vaid sinna kus tavaliselt asub ratsaniku jalg. Piitsapuudutus ei tohiks kunagi hobusele valu valmistada, vaid peaks langema omast raskusest. Piitsa ei tohiks kasutada hobuse pea piirkonnas, sest siis tekib oht vigastada hobuse silmi. Samuti võib selline piitsa kasutus muuta hobuse piitsa kartlikuks ja see on asi, mis jääb hobuse mällu väga pikaks ajaks. Ainus kord kus peapiirkond tuleb kõne alla on siis, kui hobune püüab tulla ringi keskele. Nüüd peaks osutama piitsaga hobuse suunas nii, et piitsa ots peaaegu puudutab vastu hobuse nina. Enamikul juhtudest suunab see hobuse tagasi ringile.
10) Tuleb hoolikalt jälgida, et kontakt hobuse suuga oleks õrn ja elastne. Hilisemas treeningfaasis peaks hobune võtma ratsemega sama kontakti, mida ta pragu õpib hoidma kordel. Seetõttu õigesti läbi viidud kordetöö mängib väga tähtsat osa hobuse treeningus, see kontakt ei tohi olla liiga lõtv ega liiga tugev. Kui pikk piits asendab kordel ratsaniku sääremärguandeid, siis korde mängib ratsemete osa.
11) Hobune ei tohiks iial kordele toetuda, see muudab raskeks tema ringil hoidmise. Samuti ei tohiks hobune ise korderingi suurust muuta, kaotades seeläbi kordega kontakti. Kui hobune vajub väljapoole, siis peaks kordetaja teda tagasi meelitama lühikeste korduvate käeliigutustega ja mitte mingil juhul kasutama pidevat tõmbamist. Kui hobune vajub sisse, siis peakskordetaja teda välja tagasi suunama, osutades pika piitsaga hobuse nina suunas. Kui hobune on õppinud, kuidas võtta kordega õige kontakt, siis alles saabkordetaja liikuda edasi järgmiste harjutusteni. Kordekäega ringliigutust saab tempot maha võtta. Kui hobune kipub kiirustama, siis rahutsatakse teda nende korduvate korde keerutustega nii , et kordetaja käsi teeb ringliigutust hobuse liikumisele vastupidises suunas. Ma osutan siin tõsiasjale , et mitte ei tehta käteringe nagu hommikul ringutades, vaid tekistad randmeringiga kordesse vaid õrna vibratsiooni. Rahustavad ja aeglustavad häälkäskulused võiks kogu asja saata.Kui hobune painutab üle, siis kordetaja kasutab taas ringikujulist käeliigutust, kuid sel korral hobuse liikumise suunalis,t samal ajal julgustades hobust edasi piitsaga.
12) Esialgu peaks kordetaja rahulduma sellega, et hobune liigub rahulikus temops; kiirustamata. Kui hobune alustab galoppi, siis ei tohiks teda kohe peatada, kuid vähehaaval tuleks kiirust vähendada. Kui hobune hoiab end tagasi, kuigi tal on palutud traavida ning seejärel tõuseb hoopis galopile, ka siis peaks lastama tal jätkata, kuniks ta ise traavile jääb.
13) Asend peaks esialgu jääma teisejärguliseks, kuniks hobune on leidnud oma taskaalu ringil ja õppinud olema sõnakuulelik. Hobune saab töö käigus ka tugevamaks. Lihastik arneb võimaldades raskemaid harjutusi.Kui kontakt on saavutatud järkjärgult külgratsmete lühendamisega, siiis on käes aeg hakata tegelema korrektse asendiga, mis on kergelt sissepoole. Seda asendit saab paluda korde liigutamise abil: võttes vähe ja andes taas järele, samal ajal kui piits saadab hobust pidevalt edasi. Edasiliikumisele peab panema rõhku pidevalt - külgratsmed sel juhul haaravad liikumisest tuleva energia ja suunavad seda tagajalgadele. Kui on midagi mis eest kinni hoiab ( külgratsmed siinkohal) peab alati olema midagi tagant, mis toetab edasi liikumist. See on tüüpiline näide märguannete koordineerimisest. Seda tööd ei tohiks alustada liiga vara, sest muidu hobune hakkab püüdma vältida asendist tulenevat ebamugavust ja hakkab tagaosa ringilt välja viima. See tähendab, et hobune pole veel füüsiliselt valmis.
14) Tuues hobust sissepoole ja vähendades ringi suurust, saab luua suurema koonduse, mis on parimaks ettevalmistus galopiks. Andes nüüd kordet pikemaks ja saavutades seeläbi taas suurema ringi, annab see rohkem vabadust sisemisele esijalale ja muudab ülemineku galopile hõlpsamaks. Kordest hoidmine loob tõkestava efekti sisemisele jalale, mis nüüd peab tegema lühema sammu kui välimine, võimaldades hobusel tulla väiksemale ringile. Kui kordet järele ei anta, siis see takistab hobusel tasakaalu leidmist ja sageli on see põhjuseks, miks noored hobused kipuvad kordel valest jalast galopeerima, hoolimata faktist, et see on oluliselt ebamugavam. Põhjus on see, et kordetaja pole õigest jalast jooksmist muutnud piisavalt mugavaks. Kui hobune jääb galopist ära traavile, siis peaks galopitõstet kordama uuesti ja rahulikult, kuni hobune leiab piisava tasakaalu, et säilitada galopp.
15) Kui hobune on võimeline lihtsalt säilitama galoppi , siis on aeg tegeleda galopi kvaliteediga, muutes tempot aeglasemaks ja suunates hobust tooma tagajalgu rohkem oma keha alla.Selle saavutamiseks peab kordetaja võtma kordet kergelt, väikseste seanssidena, hetkel kui hobuse esijalad maast tõusevad. Samal ajal peab hobust piitsa abil julgustama liikumist säilitama.