Tahan rääkida paarist juhtumist oma lapsepõlves, kui tahtsin hakata käima lähedal tallis ratsutamas. Talli nime ega muid nimesid ei maini. Ühel hommikul läksin kohale, süda täis lootust. Ootust, et mu kehvavõitu hobuteadmistele tuleb peagi rikkalik lisa treeneri poolt, kes õpetab mulle kuidas hobusega käituda ja olla. Hing värisemas sees astusin talliuste vahelt sisse ning hingasin kopsudesse armastatud loomade lõhna (hobused ju ei haise). Olin õnnelik ja tundsin endas jõudu ja julgusepuhangut neelamaks igat õpetusssõna mis mulle jagatakse. Olukord kujunes järgmiseks:
Treenerit polnud kohal. Oli vaid paar tüdrukut kes kuuldes et tahaksin ratsutama tulla ja hobustega teglemist õppida saduldasid minu jaoks sel hetkel hiiglasena tunduva hobumüraka ning viisid mind tema seljas platsile. Olin kordel. Järgmine hetk oli see kuidas ei tea kust välja imbunud neiud platis ääres irvitasid ja mingi nolk mu hobust piitsaga taga ajas. Loom oli närviline ja perutas kergelt. Minul oli surmahirm. Koju läksin nutt kurgus. Arvasin lolli peaga, et viga oligi minus. Seetõttu läksin tagasi. Lubasin endale, et teen ennem tallis vajalikke töid ja õpin tundma hobuse hingeelu maast kui selga ronin. Käisingi tallis bokse tegemas, vanad olijad ja ka treener keda mul lõpuks õnnestus kohata küll ilkusid et misasja maraiskan bussiraha ainult selleks et s...a viskamas käia. Aga mina olin rahul. Sain viibida keskkonnas mis mulle tõeliselt rahuldust pakkus. Nägin pealt kuidas teised trennilapsed asju ajasid ning õppisin sealt palju valesid asju. Näiteks väideti mulle, et hobustele meeldib kui neil boksis seljas istuda ja samal ajal turja pealt sügada. Et maas olles ei saa nii suurel loomal piisavalt tugevalt sügada , et tal hea oleks. Tõesti nägin kuidas hobused mokad pikaks venitasid kui trennilapased neil kordamööda seljas istusid ning sügasid nende kihelevaid turjasid. Avaldasin ka soovi seda teha kuna tundus, et see on tõepoolest heategu. Usaldasin neid lapsi pimesi kuna nemad olid ju selles teemas nii kaua juba olnud. Küsisin neil, millisele hobusele ma võiks selga istuda. Nad näitasid ühe ilusa halli mära peale. Ronisin talle mööda boksivõret selga ning sügasin mõnuga. Hobune tundus headmeelt tundvat. Pärast sain teada, et hobune kuulus talliomaniku tütrele ja sain ka peapesu kuna teised tüdrukud(noodsamad kes mulle selle hobuse ette näitasid) olid ära kaevanud et ma tallis olles hobustel boksis seljas ronin. Minu väited et aga nemad ju ronisid ka ja ma tahtsin sügada lükati kohe ümber. Oma sõnul ei ole keegi tüdrukutest hobuste seljas turninud kuna otse loomulikult oli see tallis keelatud. Ja kui nad ka oleks oma patu üles tunnistanud, oleksin mina ikkagi süüdi jäänud et kiusan just seda hobust. Olin tige ja solvunud ning otsustasin tallist eemale hoida. Mõne aja pärast kuulsin, et toonane kaader oli sealt lahkunud ja trennis käivad hoopis teised näod. Otsustasin tagasi minna. Küll jälle pigem lihtsalt tegelema kui ratsutama. Sain sealt ka paar head sõbrannat. Ka nemad vedasid mind hiljem alt valedega, mis panid mind tegema asju, mis oleks võinud mulle endale ja ka hobustele halvasti lõppeda. Mingi aja pärast hakkas vana seltskond tagasi valguma ning siis suudeti mind patuoinaks teha ka paljude asjade pärast millega ma kaasa ei läinud.Olin lihtsalt selline vaikset tüüpi ja allaheitlik laps ja neil oli väga mitut moodi võimalik mind haneks tõmmata. Muidugi tegin ka ise vigu kuna vaatasin enamasti teiste pealt, kuidas nemad tegid. Olen õnnelik, et need esimesed kogemused ei tõmmanud kogu mu hobusearmastusele kriipsu peale. Õppisin sealt rohkem vigu kui seda mida läksin sinna omandama. Olen õnnelik, et sain lõpuks aru, et see manipuleerimine ning vassimine ei tule mulle kasuks vaid pigem takistab mul tegeleda sellega milleks ma sinna läksin. Kannatasin seda kaua kuna soov hobustega tegeleda oli mu unistus. Teadagi need laste unistused võivad vahest päris kangekaelselt tugevad olla. Muidugi oli ka ilusaid hetki aga see on juba teine teema. Mis on selle postituse mõte? Jagada! Iga kogemus on midagi väärt. Iga kogemus õpetab midagi. Mina õppisin , et inimeste täielik usaldamine ei ole võimalik. Kuigi ma tegin seda viga kordi ja kordi pärast seda veel ja ilmselt teen ka tulevikus siis ilmselt jättis see siiski mingi jälje, et olla ettevaatlikum. Praktilisi tarkusi hobsute kohtlemisest ja ratsutamisest ma sellest tallist kaasa ei saanud.