Inimese käed on imelised tööriistad. Nad omavad võimet olla pehme kui beebipepu kuid järgmisel hetkel muutuda kõvemaks kivistki. See sama käsisuudab lõhkuda kivi ning teisalt hoida hellalt kiigutades oma beebit. Inimese käsi võib olla instrumendiks, mis toob surma ja valu. Samuti võib näha kätt, mis patsutab õlale näitamaks sõprust ja lootust või pakub tuge vanainimesele sõidutee ületamiel.Kui asi puudutab tööd hobustega, siis on käsi võimalik kasutada nii hirmu ja mure külvamiseks, vastupidi ka rahustamiseks ja julgustamiseks. Kui asi puudutab hobustega töötamist, siis inimese käsi peaks olema selleks tööriistaks, mis arnedab välja vankumatu usalduse ja teineteisemõistmise.

Ratsaniku elu on sõna otses mõttes tema kätes. Käed on tema informatsiooni vahendajateks. Näiteks pidid kätest sisaldavad palju informatsiooni ja tunnet, mis on neisse pandud. Samtui näitavad need , et Pehmus ei tule mitte ratsaniku kätest vaid südamest.

Ma usun, et parimad töövahendid hobuseinimese jaoks on need mida ei saa osta poest. Neid ei saa raha eest. Pigem on need tööriistad hoopis sellised, mida me kanname endaga kaasas päevast päeva. Lihtsamalt öeldes on nendeks inimese keha ja mõistus.