Keegi paneb netti üles pildi, kus hobusel on suu kõrvuni, olümpiad suus, ratsmed viimastes aukudes ja kõige krooniks on sinna külge poogitud minimaalselt lühike martingal. Jah, tegu on võistlusfotoga. Nagu sellest veel vähe oleks, selgub lühikese uurimise käigus, et tegu juba vanakeseset traavliga, kes sellist sõidustiili ja varustust oma aastakest viis või enamgi veel on võistlustel esitamas käinud. Vaatepilt on võigas, kui välja arvata noorte "Ratsasportlaste" rõõmsad näod.
Ma ei mõista, kuidas sellisel asjal lubatakse kesta? Loomulikult tekib küsimus, et kes seda peaks keelama? Kes saakski? Selle tegelase nimi on südametunnistus... A-S-J-A-O-S-A-L-I-S-T-E S-Ü-D-A-M-E-T-U-N-N-I-T-U-S!!! Paraku on see vennike, ennast kas täis joonud ja magab kraavis, või on keegi kuritahtlik ta lihtsalt oimetuks löönud baari nurga taga. Sest tõepoolest...lapsed peaksid ju hobuseid armastama. Vähemasti enamik lapsi ise väidab, et nad armastavad hobuseid. Aga kus on see armastus, hetkel kui Sa vana looma otsas trambid, muutes selle tegevuse käigus looma olemise märkimisväärselt näruseks ja valusaks.
Ja siis ilmuvad välja kaitsjad, kes leiavad põhjendusi, et süüdi ei ole lapsukesed. Et süüdi on treener, tallimees ja lõpuks ehk ka hobune ise (pluss miljon põhjust). Äkki teevad põhjendajad ise midagi, mis pole loomade suhtes just märkimisväärselt aus ja ilus. Sest vot ei saa mina aru, millega selliseid fotosid ( ja eelõige tegusid mida fotod kirjeldavad) ja veel aastast aastasse korduvaid, on võimalik õigustada? Sellistel asjadel ei ole õigustust! Ei lastele, treeneritele, ega ka mitte tallimeestele, kohtunikele ja isegi vaikivatele pealtvaatajatele. Ole Sa laps või täiskasvanu, haritud või harimatu, armastust ei saa õpetada ega õppida. See kas on inimeses - või ei siis ei ole. Loomaarmastus sealhulgas...